PÄRAND | sootagusel

Pärand ning pärandus

IKohapärimust kui inimese ja paiga seotust osundavat pärimusliiki tuleb väärtustada peaasjalikult paikkondlikku identiteeti loova ja toetava aspekti tõttu. Senisest enam.
Pärimus sisaldab muistendeid, kohtadega seotud uskumusi, kohasidusaid kombekirjeldusi, ajaloolist pärimust kui ka inimeste mälestusi. Pärand on see osa ajaloost mida on meile jätnud eelnevalt elanud põlvkonnad. Kohtadele omistatud individuaalsed ning kollektiivsed tähendused ning kogemused, mälestused paikadest antakse edasi igapäevaste suhtlussituatsioonide, käitumismallide, aga ka pärimuslike juttude kaudu. Teatud maastikuosistega seotud kombed ja käitumispraktikad kohtades seovad meid konkreetse paigaga.
Paigatunnetuse [sense of place] kaudu.
Kohažanri [genres of place] kaudu.
Täna on paljud talukohad veel ainult märgatavad kunagi majade juurde istutatud õuepuude või mõne metsistunud ilupõõsa kasvamise järgi. Sammaldunud kivide järgi.
Talunimede puhul on nii baltisaksa kui ka eesti uurijaid saatnud vaidlus, kas ürikuis ja revisjonides olevad eesnimedele eelnevaid lisanimesid võib pidada kohanimedeks (talunimedeks) või isikunimedeks. Kas neid lisanimesid pidada üheks või teiseks, on olenenud uurija seisukohtadest, aga ka analüüsitulemustest, nii näiteks Jaak Simm on leidnud esimesi andmeid talunimede
kohta 17. sajandist, Valdek Pall on käsitlenud 17.–18. sajandi allikais esinevaid nimesid ikka kui isikunimesid. Marja Kallasmaa aga 17. sajandist alates talunimedena, nagu varem ka ajaloolane Evald Blumfeldt Saaremaa alliknimedega tegi. Võib-olla tuleks Eestis talunimede tekkeajas oletada paikkondlikke erinevusigi.
Sammaldunud kivide järgi meenutame täna paljudes kohtades ajalugu. Pärand ning pärimus on moesõnaga öeldes juured.
Eestis on väikseim territoorium ühe küla maa ja selle inimhulgana ühe küla rahvas. Seega peaksid oma küla nimed (nimetused) ideaalis teada olema igale küla põliselanikule. Sest esimene ja vanem tüüp kohanimekooslusi ongi niisugune, kus tsentriks on asustusnimi (külanimi, talunimi), mille ümber on lisaks koondunud suur hulk loodusnimesid. Seoses külade liitmisega 1970nendail aastail (u 7000 küla asemel jäeti alles ca 4000) anti ka tugev hoop ühe väikese rahva kultuurile. Põhimõtteliselt eelistati laiemalt tuntud ajaloolise traditsiooniga kohanimesid, täiesti keelevälistel praktilistel kaalutlustel püüti vältida korduvaid nimesid. Just viimane äratas rahva seas rohkesti pahameelt ja vastuseisu, mis viis paljude külanimede ennistamisele pärast Eesti taasiseseisvumist.
Kohajutud kätkevad endas kõike seda, mis meid teistest eristab, mis meie kodupaiga eriliseks teeb.
Kohapärimus haakub peamiselt nende objektidega, mis on seotud inimese igapäevaelu ja toimingutega. Konkreetses kohas elanud eelnenud põlvkondade eludega. Ajalooga.
Ühtlasi võivad seesugustest inimese tegevuse läbi tähistatud paikadest kujuneda ka pärimusobjektid.
Loodus- ja kultuurmaastik ei pea olema tingimata vastandunud.
Vanasti kulges enamiku inimeste elu põldude keskel, metsas, heina- ja karjamaal, rabades ja soodes, jõgedel-järvedel ning siis oli vaja väga täpselt teada paiga nime, kus tegutseti. Nii antigi oma nimi igale põllule, heinamaale, metsatukale, künkale, orule, karjamaale, jõekäärule, suurele kivile. Tavaliselt ka iseloomustavad nimed neid kohti ühel või teisel moel.
Kõiki neid märke ja palju muudki võib nimetada ühise nimetusega – pärandkultuur. Inimesed annavad tähendusi küll kultuuristatud maastikule, aga samuti ka inimtegevusest muutmatuile loodusmaastiku osadele – näiteks metsale ning soodele.
Kõik sündmused leiavad aset alati mingil ajal ja mingis kohas.
Teadmine, et ollakse paigaga seotud, tuleb läbi kogemuse.
Iga paigal on mõõde ja see tähendab seda, et paik on seotud sündmustega, mis antud paigas on aset leidnud. Ka igal sündmusel on oma erinev lugu ning lugudel on jälg. Ajalooline jälg. Rahvakultuur on meil algselt tugevate paikkondlike iseärasustega ja nii ei saa me ka tänapäeval kultuurist rääkides mööda paiga, maastiku, keskkonnas asetsevate objektide mõistetest.
Üha enam räägitakse oma juurte otsimisest ja tunnetamisest, koduarmastusest, omakultuuri säilitamisest ja arendamisest.
Folkloristikas on paikade roll tuntud kohapärimustena. Lugu säilitas mälu. Jutud säilisid mälus.
Igas paigas kehtisid omad harjumuspärased käitumisreeglid ning mõistmissümbolid.
Aeg, ruum ning lugu moodustasid tulemina ühtse terviku iga üksiku paigaga seotud mälus.
Eestlastel on paiksus olulisel kohal.
Ajaloos.
Ajaloolises mälus.
Maastikust leiab täna ikka veel viiteid muinasajale, pärisorjusele, talude päriseksostmisele, venestamisele, omariiklusele, sõdadele, küüditamistele, kollektiviseerimisele, sisse- ja väljarännetele, maade tagastamisele. Tänase päeva märkidena ka linnastumisele, ajastu hetkelistele moevooludele ning paljudele muudele elu mõjutatavatele nähtustele.
Sajanditevanused ristikivid on metallist piirikupitsate tõttu muutumas kultuurimälestiseks. Talumetsades leidub piirikive, mida tuleks pärandkultuuri märkidena kindlasti säilitada ja võimaluse korral eksponeerida. Lihtsaima märgina olnust.
Paljud põlised küladevahelised metsateed võivad olla kasutuses tuhat aastat ja kauemgi. ühele nende omapärale on juhtinud tähelepanu Eestist pärit tuntud loodusfilosoofid Hermann von Keyserling ja Jacob Johann von uexküll. Nimelt sellised põlised teed ja rajad ei võsastu pika aja jooksul ka pärast nende kasutamise lõppemist. Teekohtade võsastumine algab mõnikord alles saja aasta möödudes pärast liiklemise lõppu. Seda võime eriti hästi jälgida vanades metsades,
mida läbivad kunagiste, nüüd juba kadunud külade vahelised teed.
Nende lihtsaimate objektide väärtustamisega väärtustame tänast päeva.
Kuni muutume kord ka ise ajalooks...